Ühel hommikul avastab Inriid, et nende kaev on kuivaks jäänud. Meeleheitel Tiina pühendab seepeale oma hingevalu Prosecole ning püüab probleemist uduse pilguga mööda vaadata. Inriid haarab aga härjal sarvist ning läheb vallamajja tõde ja õigust nõudma. Kui kohtumine kohaliku vallavanema Kunderiga liiva jookseb, leiab ta abi hoopis Olter Kammi ja Nikolai juurest, kes mõõduka tasu eest oleks valmis isegi Kristuse risti lööma, rääkimata kaevu puhastamisest. Vallavanem Kunder aga asub koos kirikõpetaja Hannaga kadunud Gunnari leskesid majast välja tõrjuma, et kõik metsad ja maad salaja endale sahkerdada. Kirsina tordil plahvatab kaevust leitud lõhkekeha, mida igaüks omal kombel ära kasutada püüab. Selle kõige taustal unistavad aga Kalle ja Joonas kohvikuvaikuses naistest, keda neil kunagi olnud pole. Nende kaval plaan õhtuhämaruses Inriidile ja Tiinale külge lüüa lõpeb siiski õnnetul kombel sellega, et naised neid objektiivsetel põhjustel geideks pidama hakkavad.

Vallavanem Kunder ja kirikõpetaja Hanna plaanivad metsaärimehe lesed seekord külast minema peletada elektrikatkestusega. Aga nagu vanarahvas ütleb, kes elektriga mängib, sellel on juuksed peas püsti. Külamees Timo on maailma parim vanaisa, kes armastab oma lapselast vankriga mööda küla ringi sõidutada ja vaikust nõuda. Nõnda juhtub, et mõnikord viib ta nii mõnegi külaelaniku meeleheite äärele. Seekord juhtub see olema Olter Kamm, kes end alkoholi liigtarvitades Liidu Viiendaks rüüpab ja Timole kättemaksu vannub. Kalle kohtub Inriidiga ja jätab talle veel rumalama mulje, kui siiani on suutnud. Joonas püüab naisi aidata, kuid nagu alati – tahame parimat, välja tuleb jälle Lasnamäe. Sündmused kihutavad sirgel teel kurvist välja, kui Olter Kamm otsustab Timole kätte maksta. Püss tuuakse välja ja kummalisel kombel leiab end kangelanna rollist Prosecot rüüpav Tiina. Eesti naine juba teab, kuidas mehi paika panna. Eriti, kui ta vanaisa on jahimees. Naiste tüli lõpetab ühine lootus tulevikule. Ainult Joonas tunneb end kui viies ratas voki all.